DVDCDMälupulkMakilintVinüülplaatHelikassettAudioabi

Helisalvestiste reanimatsioon

 Avaleht   Helikandjatest   Tehnikast   Galerii 

Helikandjad ja taastetööd

Makilint, vinüülplaat, šellakplaat (78 p/min) ja helikassettneist võib veel asja saada, mis sest, et magnetofon, grammofon ja kassettmakk on ammu maha kantud. Vanadelt helikandjatelt saab sinna allesjäänud materjali kopeerida arvutisse, kohendada salvestise kvaliteeti ja kirjutada näiteks CD-le.

Kõige lihtsamalt saab kunagise helikogu taastada CD-plaate ja muid kandjaid poest uuesti ostes. Paraku saab moodsal helikandjal osta vaid seda osa kultuuripärandist, mis produtsentide arvates tänasel päeval piisavalt müügipotentsiaali omab. Samuti võib magnetofonilint kanda emotsionaalset väärtust omavat materjali, mida osta ei saa: salvestised suguvõsa kokkutulekult, ammused raadiosaated, iseenda muusikalised katsetused jne. Selliste asjade vanadelt helikandjatelt ümbersalvestamine ja restaureerimine tasub ette võtta enne, kui need lootusetult kahjustunud on. Magnetlint seistes paremaks ei lähe, samuti jääb järjest vähemaks töökorras seadmeid, mis vanu linte ja plaate mängida mõistavad.


Taastada saab seda, mis helikandjal veel alles on. Häireid saab vähendada, kuid kui salvestis oli algusest peale kehvapoolne, siis ei saa loota, et taastetöö lõpptulemuse kvaliteet oleks võrreldav poest ostetud Audio CD omaga. Tulemus sõltub veel helikandjate kunagistest kasutamisvõtetest, omaaegse aparatuuri korrasolekust ja vahepealsetest säilitamistingimustest.

Magnetlint, makilint, magnetofonilintMagnetlint on taastamiseks üldiselt tänuväärne materjal. Kui lint ei ole vahepeal sattunud tugevasse magnetvälja, ei ole pidanud taluma sagedasi temperatuurikõikumisi ja suurt suhtelist õhuniiskust, kui seda pole säilitatud metallriiulil, kui linti on aeg-ajalt läbi keritud ja hoitud vertikaalasendis, on taastetööde õnnestumise tõenäosus suur. 20 aasta jooksul tekkida võivad helikvaliteedi kaod on heade säilitustingimuste puhul minimaalsed. Ka 30-40 aastat seisnud lindilt võib sinna kirjutatu korralikult kätte saada.

Makilintide tüütu omapära on see, et vanemad lindid võivad mahamängimisel katkeda, kuid vastava remondikomplekti ja spetsiaalteibi abil saab need kokku lappida. Tekkinud helidefekti saab hiljem digitaalsete tööriistadega märkamatuks kohendada.

Magnetlint koosneb tavaliselt kolmest kihist: polümeersest põhimikust, sellele kantud magneetuvast kihist ja viimase vastaspoolele kantud tagakihist, mis vanematel lintidel võib ka puududa. Tavaliselt määrab lindi vananemise kiiruse magneetuva kihi sideaine vananemine. Mida suurem on suhteline õhuniiskus, seda kiirem on sideaine hüdrolüüs, mille tulemusena väheneb lindi mehaaniline vastupidavus. Magneetuv kiht võib põhimiku küljest eralduda või muutuda kleepuvaks. Selline lint võib välja venida, määrida lugemispead ja muid magnetofoni osasid.

Taastamist tasub alustada kõige probleemsematest, milleks tavaliselt on 70-ndatel või varem toodetud lindid. Kui vastu valgust vaadates on näha lindirulli taha jäävate sõrmede varjud, on tegemist atsetaatpõhimikul lindiga, mis on keemiliselt ebastabiilsem (vt ka näide galeriis). Äädikalõhna levitavate lintidega tuleb tegeleda esimeses järjekorras. Äädikasündroom on autokatalüütiline (laguproduktid kiirendavad reaktsiooni), sellised lindid tuleb kilekottidest-plastkarpidest kohe välja võtta ja hoida kahjustamata lintidest eraldi.

"Tavaline" helikassett (kompaktkassett) ja mikrokassettKompaktkassettidelt, mikrokassettidelt ja minikassettidelt taastamise puhul on olukord mõnevõrra kehvem. Ehkki helikandjaks on eelmises lõigus kirjeldatud magnetlint, on helikasseti lint oluliselt kitsam ja õhem ning seetõttu tundlikum mehaanilistele mõjutustele. Üldjuhul on salvestise kvaliteet väiksema mahamängimise kiiruse ja väiksema tööpinna tõttu algusest peale olnud viletsam kui magnetofonilindil. Regulaarselt demagneetimata seadmete mahamängimiseks kasutamise tõttu tekib lindile juurde müra (sahinad, sisinad) ja salvestis hägustub. Sama juhtub, kui kassette või makilinte hoida pikaajaliselt magnetväljas, näiteks kineskoopteleviisori või kõlari vahetus läheduses. Kasseti mehhanism on suhteliselt kapriisne ja võib enne viimast mahamängimist vajada remonti. Üks levinumaid hädasid on olnud lintide vahelekerimine kassettmagnetofonide või -pleierite sisse, seda nii seadme kui kassetimehhanismi kehva seisukorra tõttu. Mehaanilised kahjustused muudavad salvestise ebaselgeks, lisavad madalsageduslikke lööke ja muid häireid. Eriti just vanalt kassetilt taastamise asemel tasuks uurida võimalusi selle asendamiseks poest ostetud tänapäevase digitaalkandjaga.

Samuti on levinud probleemiks kassettide (vahel ka tavaliste 1/4-tolliste makilintide) vilisemine või krigisemine, mis võis 20-25 aastat tagasi toodetud kassettide puhul avalduda juba esimese mahamängimise käigus. Heli tekib magnetofoni osade ja lindi kokkupuutekohtades mehaaniliselt ja on seega kuuldav ka siis, kui helitugevus nulli keerata. Vilina põhjuseks on enamasti lindi küljest eralduvad irdkehad, mis kleepuvad maki osade külge. Pikapeale tekib olukord, kus liikuv lint puutub vastu maki osadele kleepunud irdkehi ja mõlemad pinnad üritavad veomehhanismi kiuste omavahel kleepuda. Tekib vibratsioon, mis võib avalduda kuuldava vilinana, kuid ei pruugi veel signaali kanduda. Kui lint hakkab vibreerima helipea kohal, siis esialgu tekivad helisignaali vaevaltmärgatavad moonutused, seejärel suuremad. Näiteks kõnesalvestise tämber muutub plekiseks. Saastumise progresseerudes jõuab signaali ka vilin, sest lindi magneetuv kiht liigub taasesituspea suhtes sinusoidselt, mitte enam lineaarselt. Vibreeriva lindi jääkmagnetvoog magneedib helipea südamiku ja pea mähises indutseeritaksegi originaalsignaalist erinev signaal, mis avaldub vilinana. Vilina või krigisemise põhjuseks võib olla ka lindi ülemäärane kuivus koosmõjus antud tootepartii magneetuva kihi mikrostruktuuriga.

Erinevaid kassetiformaate on maailmas kasutusel olnud kümneid (compact cassette, microcassette, minicassette, picocassette, stenocassette jt). Erinevad seadmed on väliselt sarnastele kassettidele lindistanud materjali erineval kujul. Näiteks on laialtlevinud kompaktkassettidele kodustuudiotes lindistatud ka mitmekordse kiiruse ja paljude kanalitega stuudiosalvestisi. Võtke ühendust, kui teie valduses on väliselt tundmatu või muul põhjusel mahamängimiseks sobimatu kassett.

MiniDisc, CD-R, kompaktkassettMiniDisc on 1992. aastal avalikkuse ette jõudnud magnet-optiline andmekandja (pildil vasakpoolseim), mis oli algselt mõeldud heli digitaalseks salvestamiseks ATRAC vormingus. Algselt võimaldas see tehnoloogia vaid kadudega pakitud digitaalset salvestust analoogiliselt praeguseks üldlevinud mp3-vorminguga. ATRAC koodekite edasiarendatud versioone kasutatakse professionaalsetes helistuudiotes veel tänagi. Mitmeid MiniDisc-seadmeid sai pruukida ka diktofonidena, kuid paraku ei ole nendega tehtud salvestised ühilduvusprobleemide tõttu automaatselt arvutis kasutatavad. Salvestise kopeerimist minidiskilt ei saa otseselt küll taastamiseks nimetada, kuid kui oluline materjal on piltlikult öeldes tupikusse jäänud, saab selle tõsta mõnele sobivamale kandjale.

Vinüülplaat: LP, EP ja SPVinüülplaadile pressitud helindite päästmine võib osutuda ootamatult edukaks. Kui plaadiga on kasutamise ajal viisakalt ümber käidud ja seda on säilitatud kilesse pakitult püstises asendis ning kaitstud päikesevalguse ja ülemäärase soojuse eest, võib taastamise tulemus olla võrreldav Audio CD kvaliteediga. Ka lastikheliplaadi (painduva heliplaadi, ka elastik, flexi) digiteerimist tasub proovida. Tavaliselt alluvad lastik- ja vinüülplaadile kinni jäänud tolm ja muu saast spetsiaalvahenditega töötlemisele. Kuuldavad krõpsud ja väiksemad raginad, mida põhjustavad plaadile tekkinud kraaped, lahkuvad digitaaltöötluse käigus. Keerulisem on hakkama saada füüsiliste kahjustustega, mis põhjustavad mahamängimisel kordamajäämist või helivagude vahelejätmist.

Vinüülplaat (ehk vinüliitplaat, kauamängiv, mikrokiriplaat, LP, EP) on üsna pikaealine ja ületab oma eelkäijaid vastupidavuse ja stabiilsuse poolest kordades. Plaat on valmistatud polüvinüülkloriidist, millele on lisatud täiteaineid. Polüvinüülkloriid laguneb ultraviolettkiirguse ja soojuse toimel ning on tundlik temperatuurikõikumiste suhtes. Samuti lagundab plaati aeglaselt kuid pidevalt kunagise tootmisprotsessi käigus vabanenud soolhape. Vinüülplaadi kasulikuks elueaks arvatakse olevat ligikaudu 100 aastat, seega on vanematel plaatidel sellest pool juba läbi.

Teise maailmasõja eelsest ajast pärit vinüülplaadi eelkäijatega on keerulisem lugu. Eboniitplaadid, mida toodeti juba üle-eelmisel sajandil, on väga haruldased ja haprad. Atsetaatplaadid, mida enamasti enne 1950-ndaid kasutati operatiivsalvestiste tegemiseks, on samuti haruldased ja suhteliselt lühiajalise kasutamisväärtusega. Eboniit- ja atsetaatplaatidega soovitan tungivalt pöörduda Eesti Filmiarhiivi helikogu poole isegi juhul, kui plaat tundub olevat lootusetult riknenud. Ka murdunud plaatidelt on võimalik väärtuslik salvestis taastada.

Šellakplaadi etikett, HMV 1931
Šellak- ja bakeliitplaadid, toodetud 1940-ndatel ja hiljem (mahamängimise kiirusega 78 pööret minutis), on Audioabi vahendusel digiteeritavad. Ka 30-ndatel ja varem toodetud plaatidelt taastamine võib õnnestuda. Mida varasemast ajast on plaat pärit, seda tõenäolisemalt on see ebastandardne. Näiteks on erinevate tootjate plaatidel enne 30-ndaid erineva kalde ja laiusega helivaod, vajades parima tulemuse saamiseks täpselt sobivat nõela. Kui plaate kuulati terasnõeltega, polnud see probleemiks - uus nõel kulus mõne pöördega helivaole sobivaks (samas muidugi kiiludes plaadi pinnale igaveseks kinni metallipuru). Ka kiirus ei olnud alati täpselt 78 p/m, see võis tootjatel erineda isegi mitme pöörde võrra minutis. Samuti ei olnud enne 1954. aasta RIAA standardit olemas üldlevinud kokkulepet müratasanduse eesmärgil kasutatava nn kompenseerimiskõvera jaoks (equalisation curve) ja iga tootja kasutas selleks oma inseneride väljatöötatud lahendusi.

Pärast digiteerimist saab järelejäänud helidefekte veel olulisel määral kohendada või täiesti kaotada. Võimalik on rakendada mitmesuguseid tarkvaralisi filtreid, kuid nende ülemäärane pruukimine tekitab uusi häireid ja moonutusi. Mida rohkem tehakse taastamisel hoolikat digitaalset käsitsitööd ja materjali läbi kuulatakse, seda parem on lõpptulemus. Teisest küljest - mida rohkem usaldatakse automaatseid vahendeid, seda vähem lähevad päästetööd maksma.


Kui soovite ise digiteerida...

Tõenäoliselt on see siis vanale helikandjale viimaseks mahamängimiseks, mida tasub teha vastutustundlikult. Kandjalt tuleb kätte saada kõik, mis sellele kunagi kirjutati, samaaegselt vältides uute mürade ja moonutuste lisamist. Millisele kandjale teie failid järgnevatel aastakümnetel ka ei satuks, jäävad kõik käesoleva projekti käigus tehtud möödalaskmised salvestist edaspidi mõjutama.

Kontrollida tuleb mahamängiva seadme tehnilist korrasolekut ning vajadusel makk või grammofon remontida ja puhastada. Magnetsalvestiste taastamisel on muuhulgas oluline, et lindiga kokku puutuvad seadme osad oleksid demagneeditud, vastasel korral võib salvestis kahjustuda juba enne, kui see helipeani jõuab.

Ärge digiteerige laiatarbeseadme kõrvaklapiväljundist saadavat signaali. Selliste sisseehitatud kõrvaklapivõimendite tehnilised lahendused kipuvad olema lihtsakoelised. Signaal kõlbab küll keskpäraste klappidega kuulamiseks, kuid seda digiteerides loobute vabatahtlikult edaspidiseks väärtuslikest sagedusvahemikest, lisate salvestisele urinaid-sisinaid ja muid uusi moonutusi. Kasutada tuleb liiniväljundi signaali. Kui line-out puudub, tuleb hankida sellise väljundiga seade.

Kui tekib mõte ühendada liiniväljund arvuti mikrofonisisendisse, siis aja kokkuhoiu ja arvutiremondi vältimise huvides võiks sellisest mõttest juba eos loobuda. Niimoodi toimides on mikrofonisisendis ettenähtust vähemalt suurusjärgu võrra suurem pinge ja parimal juhul on tulemuseks tugevalt moonutatud signaal, mis 2 kontaktiga mikrofonisisendi puhul on lisaks monofooniline.

USB liidesega seadmetelt, mis mahamängimise käigus mälupulgale või arvutisse MP3 faile tekitavad, ei tasu erilist kvaliteeti loota. Enamasti on seadmesse paigaldatud kehvakene analoog-digitaalmuundur, mis ei pruugi originaalsignaaliga viisakalt käituda. Automatiseeritud ja sekkumisvõimaluseta digiteerimisprotsess jääb hätta liiga madala või kõrge helinivooga, ei pruugi õigesti tuvastada lugude vahesid, eriti lootusetu on olukord kõnesalvestiste puhul. Tulemusse jäävad alles originaalmaterjalist pärit häired, mille eemaldamine helitöötlustarkvaraga oleks lihtne. Tulemusse tekivad uued, sealhulgas digitaalse iseloomuga moonutused, mida saaks vältida paremaid seadmeid kasutades.

Kadudega pakitud vormingud nagu MP3 ei sobi taastamisprojekti ainsaks väljundiks. Kadudega pakkimisel eemaldatakse psühhoakustika meetoditele tuginedes kõigepealt salvestisest nüansid, mille suhtes inimkõrv on vähemtundlik, misjärel pakitakse andmete kogumaht matemaatilisi algoritme kasutades väiksemaks. Seega võib MP3 faili moodustamise käigus kaduma minna restaureerimiseks vajalik informatsioon. Lisaks võib tulemusse tekkida kadudega pakitud helifailidele iseloomulikke artefakte, seda rohkem mida väiksem on bitikiirus. Järelikult tasub digiteeritud salvestised säilitada ka kadudeta vormingus, näiteks WAV failis. Kui on ette näha vajadust salvestise ulatuslikumaks restaureerimiseks, siis ei pruugi bitisügavus 16 bit ja diskreetimissagedus 44,1 kHz olla piisavad.

Oluline on piisavat kvaliteeti pakkuva helikaardi valik. Sülearvutisse sisseehitatud helikaardi pruukimine ei ole soovitav eeskätt seetõttu, et arvutikorpuses läbi elektromagnetväljade liikuvale analooghelisignaalile võib lisanduda mitmeid mürasid. Samuti ei ole tootjad piiratud ruumalaga pisiseadmetesse enamasti kvaliteetseid lahendusi paigaldanud.

Enne vana helikandja mahamängimist tuleks selle seisukorda hinnata ja see vajadusel remontida ja puhastada. Magnetlinte remontides ei tasu neid hoolimatult kleepida üksteise peale. Hädavajalikud lõiked tuleks teha õige nurga all ja ühendada lindid tagakihi poolt spetsiaalteibiga. Juhusliku teibi või liimi kasutamine võib viia keemilise reaktsioonini, mis varem või hiljem rikub kogu lindi. Kõik magnetlindiga kokkupuutuvad töövahendid peavad olema kas mittemagneetuvast materjalist või demagneeditud.

Originaalhelikandjate äraviskamine taastamisprojekti lõppedes ei ole hea plaan, eriti siis, kui oskustel on veel arenguruumi. Võib-olla avastate vilumuse kasvades ja tehniliste võimaluste paranedes praeguse projekti käigus tehtud vead alles aastate pärast. Kui helikandjad on siis veel kasutuskõlblikud, on teil võimalus oma eksimused järeltulevatele põlvkondadele pärandamata jätta.

Töötluse lõppfaasis tuleks helifail normaliseerida. Eelnevalt tuleb saavutada vähemalt olukord, kus salvestise kõige valjem koht sisaldaks vaid kasulikku signaali. Kui nivoo maksimumiks faili(de)s on müra, näiteks vali krõps vinüülplaadilt, jääb salvestise vajalik dünaamika saavutamata.

Kui projekti eesmärgiks on helifaili pikemaajaline säilitamine optilisel või muul andmekandjal, tasub ennatlike valikute vältimiseks tutvuda parimate praktikate ja professionaalide soovitustega (vt ka viited avalehel). Pikaajalisel säilitamisel muutub väga oluliseks standardite ja teiste soovituste järgimine kõikides etappides digiteerimisest kuni lõpptulemuse tootmise ja säilitamiseni. Arusaadavalt on oluline ka andmekandja ja vormingu valik – valed otsused ja kasutusvõtted võivad viia olukorrani, kus 10-20 aasta pärast tuleb iganenud ja kahjustunud andmekandjatelt ajast-arust failivormingutesse lõksu jäänud andmestikku uuesti taastama ja konverteerima hakata.

Kontakt

e-post: audioabi(ätt)hot.ee
telefon: 5697 8822

 Helista nutitelefonilt   Helista Skype'iga 

Registrikood 11586227
Audioabi
Tallinnas ja lähiümbruses tulen kohale.
Ka Tartus on kohapealne abi võimalik, mujal aitavad postiteenused.

 Avaleht   Helikandjatest   Tehnikast   Galerii